Nüüd, kui Eestis on õues juba miinuskraadid ja välja on otsitud talvised joped-saapad-tutimütsid, ongi paras aeg meenutada, kuidas me Korfult kulddiplomi tõime. Pärast edukat osalemist Malaga konkursil 2017. aasta aprillis oli meie dirigendil üks unistus. Unistus, mille ta meile õnnestunult maha müüs - järgmiseks on vaja minna Korfule. Kuigi Hispaania ja Korfu festivalid sattusid üksteisele järgnevatele aastatele, oli ajaline vahe sõitudel siiski peaaegu poolteist aastat. Pealegi, 2019. suvel toimuv Eesti üldlaulupidu on ise sedavõrd suur sündmus, et samasse aastasse ühtegi väliskonkursil osalemist ei olnud mõtet planeerida. Korfu on teatavasti Kreeka saar, kus maailmakuulus loomasõber-kirjanik Gerald Durrell oma lapsepõlve veetis ja mille kohta on ta kirjutanud igas vanuses maailma raamatu- ja loomasõpradele tuntud raamatu "Minu pere ja muud loomad". Muidugi me tahtsime sinna minna! Rahvusvahelisi koorikonkursse korraldav Saksamaa organisatsioon Interkultur oli Korful juba ühe festivali korraldanud ja esialgu oli teist toimuva korda festivali kohta teada vaid kuupäevad. Kui 2017. aasta hilissügisel lõpuks registreerimine avati, oli meie dirigendil küpsenud otsus, et seekord ei lähe ta festivalile mitte ühe, vaid kahe kooriga - Canzone neidudekoor tuleb ka. Kuna Canzone on koos laulnud kauemgi kui Haapsalu Kammerkoor, on nii mõnigi neiu on jõudnud sellisesse vanusesse, et laulab ka juba kammerkooris, samuti on mõnedel kammerkoori liikmetel Canzones laulvad tütred... Kahe koori korraga Korfule saamine lõhnas juba kaugelt tavalisest suurema väljakutse järele. Et sellist reisi oli natuke keerulisem korraldada, on küllap selge, kuid eriliselt suure koormuse osaliseks sai muidugi dirigent. Ta pidi oma energiat jaotama nelja ööpäeva jooksul kahe koori, kolme võistluskategooria, lavaproovide, sõpruskontserdite ja tseremooniate vahel. Seda kõike olukorras, kus koorid elasid kilomeetrite kaugusel festivali toimumise põhikohast, kesklinnast ja edasi-tagasi sõideti korraldaja poolt organiseeritud bussidega. Korfu, euroopalik ja samas nii eksootiline, septembri keskel veel suviselt soe, oli meelitanud festivalil osalema koore kaugelt ja lähemalt. Eestist olid peale Haapsalu kooride osalemas veel Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liidu segakoor ning üle-eestiline neidudkoor Leelo, mis pakub võimalust neidudel üle Eesti laulda kõrgetasemelises kooris parimate Eesti ning välismaiste dirigentide käe all. Festivalil osales üldse kokku 37 koori, Grand Prix vooru valiti neist vaid viis ja on tähelepanuväärne, et sinna pääsesid nii Canzone kui Leelo, Haapsalu Kammerkoor tegi ka igati tubli etteaste, kuid esialgu polnud me oma tulemuses kuigi kindlad. Nimelt toimus võistlusesinemine sellises helisid summutavas saalis, kus 10 minuti pikkust lavaproovi tehes ei olnud meil piisavalt võimalusi läbikatsetada erinevaid avaloo alguseid. Selleks looks valitud Veljo Tormise laul "Pulmaliste saabumine" on kaunis ja majesteetlik, eriti kui loo alguses "pulmalised" päriselt ka saabuvad, mitte kohe laval valmis ei seisa. Tõsi, viimasel juhul oleks kergem kuulata, millised noodid dirigent laulu alustamiseseks annab ja kas iga häälerühm ka teiste häälerühmadega harmoniseerub... Meie dirigent, kes ühtlasi on ka rahvatantsurühmade juhendaja, on kammerkoori folkloori võistlusrepertuaarile seadnud põnevad väikesed liikumised, mis kindlasti artistlikkuse eest lisapunkte toovad. Kuid tantsida ja laulda on keerulisem kui ainult seista ja laulda. Nii juhtuski, et kardinate vahelt lavasügavusest väljamarssides avafraas just kõige harmoonilisemalt välja ei kukkunud. Kuid ülejäänud 90% esimesest laulust ja ka järgmised neli laulu önnestusid täielikult. Siiski ootasime lõputseremoonial hingevärinal tulemusi, oskamata kuidagi ära arvata, mis karva diplomi meie etteaste siis ometi pälvis. Lootused just väga suured ei olnud. Seda rõõmsamad olime II taseme kulddiplomi ja oma kategooria neljanda tulemuse üle! Folkloorikategoorias oligi seekord kõige rohkem osalejaid -14. Meid edestasid vaid Taist pärit ja arvatavasti professionaalsetest lauljatest koosnev Suanplu koor, Vladivastoki ülimalt efektne lastekoor ja neidudekoor Leelo. Pole paha seltskond! Canzone sai kaks kuldiplomit ja küllap oleks Canzone võinud vaimuliku muusika kategoorias ka võitjaks tulla, kui mitte needsamad Tai professionaalid poleks samas kategoorias osalenud ja pälvinud koguni 7nda taseme kulddiplomi. Üldse osales Suanplu koor kolmes kategoorias, kus kõigis nad ka võidu võtsid. Lisaks osalesid nad ka Grand Prix voorus, mida nii mõnedki kammerkoorikud kuulamas-vaatamas käisid. Seepärast oli meil lõppkokkuvõttes väga hea meel, et kogu konkursi üldvõidu võttis neidudekoor Leelo! Ikkagi eestlased! Leelo-leelo, leelolee... Kuna otselend Korfu ja Tallinna vahel toimub vaid kord nädalas, olime sunnitud pärast festivali veel mõned päevad saarel viibima. Mis sa selle 30-kraadise kuumusega ikka teha oskad - vaatad veidi saarel ringi ja veedad palju aega vees sulistades. Ette tuli ka kambakesi kondamisi ja hulgakaupa hulpimisi, sest koor, see on peaaegu nagu perekond. Siiski tuli see tagasisõidu päev liigagi ruttu kätte ja nüüd, kõledal sombusel novembrikuul jääb vaid üle ohata: "Korfu... sinna tahaks küll tagasi!" Haapsalu Kammerkoori osalemist Korfu rahvusvahelisel festivalil toetasid Eesti Kultuurkapital (Läänemaa ekspertgrupp) ja Haapsalu Linnavalitsus. PS. Ühe äraarvamata hobi kütkesse langesime me kõik ka. Arvasime, et vahetult lennujaama hoovõturaja kõrval hotellis elamine saab olema üks kõrvulukustavalt närvesööv kogemus, kuid tegelikult on kõik vaid suhtumise küsimus: meist said hoopis andunud lennuvaatlejad. No pildistajad ja filmijad ikka ka :) Haapsalu Kammerkoor astus 27.aprillil „Canta en Primavera“ nimelisel rahvusvahelisel koorifestivalil võistlustulle rahvamuusika kategoorias, esitades esimese palana P. Uusbergi rahvaliku hällilaulu seade „Veere, päike“ ja neli V. Tormise seatud rahvalaulu, mille juurde dirigent Ulrika Grauberg oli loonud ka pisut tantsulist liikumist. Suure panuse esinemiste kordaminekuks andis kahes esimeses laulus soleerinud koori abidirigent, sopranite häälerühma silmapaistev esindaja Karin Sarapuu. Peale võistlusesinemist (tulemust teadmata) oli kooril meeleolu sedavõrd ülev, et „Tuljakut“ lauldi ka kontserdijärgselt läbi Malaga südalinna ööbimispaiga poole liikudes, lisades nii värvi Hispaania ööelule. Seekordne festivalikülastus osutus koorile erakordselt töiseks – esineti juba avapidustusel, olles abiks Tallinna Vanalinna segakoorile. Avapidustustele järgnes võistluspäev, millest omakorda päev edasi anti võistlusprogrammist erineva sisuga sakraalne kontsert imeilusas Malaga katedraalis. Lõpetuseks palus ürituse peakorraldaja festivali viimasel päeval toimunud lõputseremoonial esitada Haapsalu Kammerkooril paar lõbusamat kaasakiskuvat lugu, mis avas võimaluse tutvustada eesti rahvalikku koorimuusikat päris suurele auditooriumile - kõigile osalenud kooridele ja Malaga linnarahvale. Festivalil osales 26 muusikakollektiivi kaheksast riigist. Eestist osales neli koori, ülejäänud koosseisud olid Rootsist, Norrast, Soomest, Türgist, Sloveeniast, Hispaaniast ja Argentiinast. Eduka konkursitulemuse saavutamise eest tänab koor oma toetajaid: Haapsalu Linnavalitsust, Eesti Kultuurkapitali, kooriliikmete perekondi, eemale jäänud kooriliikmeid, kes meile onlines kaasa elasid ja muid tulihingelisi fänne ning meiega kaasareisinud ülimalt mõistlikke ja abivalmis isikuid! Võistlusjärgne emotsioon Viimane võistluslugu
Malaga rahvusvaheline koorifestival “Canta en Primavera”
Festivali korraldaja on maailma üks juhtivaid rahvusvaheliste koorikonkursite ja festivalide korraldaja aastast 1998, INTERKULTUR Management GmbH Saksamaalt. Lisaks rahvusvahelistele koorifestivalidele on see organisatsioon välja töötanud ka teisi edukaid muusikaürituste formaate. Näiteks on nad ellu kutsunud koorimuusika “olümpiamängud” - sellel aastal toimub üritus nimetusega “World Choir Games” juuli esimesel poolel Tshwanes, Lõuna Aafrika Vabariigis. Malaga festival, järgib Interkulturi poolt väljatöötatud rahvusvahelise koorifestivali formaati - kooridel on võimalus osa võtta just neile sobivatest tegevusest – valik sisaldab võistlusesinemisi, mittevõistluslikke sõpruskontserte ja staažikate dirigentide juhendatavaid harjutusproove. Eesti koorid (nagu ka Haapsalu Kammerkoor) kasutavad Interkulturi festivalidel võimalust panna end proovile võistluskategooriates, mida hindab rahvusvaheline žürii. Võistlusklassid on kahes raskuskategoorias eraldi nii sega-, mees- ja naiskooridele, kuid ka väiksema kooriliikmete arvuga kammerkooridele ja vanusepiiranguga laste- ja noortekooridele. Muusika liigi järgi on loodud omaette võistluskategooriad sakraalsele ja rahvalikule koorimuusikale. Haapsalu Kammerkoor astub võistlustulle just rahvamuusika kategoorias ja esitab V. Tormise ja P. Uusbergi seadeid. Võistlusesinemiste kavad on enne festivali toimumist kinnitanud kunstiline komitee, mille koosseisu kuuluvad Prof. Dr. Ralf Eisenbeiß Saksamaalt ja Antonio del Pino Hispaaniast. Võistlusesinemisi hinnatakse punktiskaalas 1 – 30, kusjuures vastavalt hindele on võimalik pälvida kuld-, hõbe- või pronksdiplom. Kõige kõrgema punktisumma pälvinud kulddiplomi (alates 20,5 punkti) võitja osutub ka oma kategooria grand prix ehk suure auhinna võitjaks. Võib ka juhtuda, et žürii punkte ei annagi, kui koor näiteks üldse viisi ei pea. Sellisel juhul antakse võistlusel osalenud koorile ikkagi osalemise kohta tunnistus. Iga koorijuht saab võistlusesinemise kohta detailse tagasiside – koori esitust hinnatakse 1) tehniliselt nii intonatsiooni kui helikvaliteedi seisukohast, 2)kunstiliselt noodile vastavust üldistes kategooriates või autentsust rahvamuusika kategoorias ja üldist kunstilist muljet. Žürii koosseisu kuuluvad Milan Kolena Slovakkiast, Antonio del Pino Hispaaniast ja Jan Schuhmacher Saksamaalt. Lisaks võistlusesinemisele on hea tava astuda üles ka ühel sõpruskontserdil, mis annab võimaluse tutvustada Eesti muusikakultuuri, kuulata teisi koore ja tutvuda teiste rahvaste muusikakultuuriga. Haapsalu Kammerkoori on seekord palutud osalema katedraalikontserdil Malaga kesklinnas, kus on plaanis esitada nii P. Uusbergi kui C. Kreegi sakraalset loomingut. Sellel aastal osaleb Malaga festivalil 25 koori 8st riigist - koorid tulevad lisaks Eestile Hispaaniast, Soomest, Norrast, Rootsist, Türgist, Sloveeniast, Argentiinast. Eestit esindab kokku 4 koori: Haapsalu Kammerkoor, Naiskoor Gaudete, EELK Tallinna Toompea Kaarli Koguduse Noorteansambel ja Vanalinna Segakoor (Tallinn). Alustada tuleb sellest, et terve sügisese hooaja valmistusime me väga tähtsaks sündmuseks - nimelt andsime me 3. detsembril 2016 Uuemõisa mõisa valges saalis oma koori kümnenda juubeli puhul kontserdi. Kontserdiks valmistudes käisime juba septembri keskpaigas Kullamaal laagris. Seal sai üksiti harjutada ka ühissöömingut, öiseid saunaretki ja Anti lõõtsalugude taktis hõljumist. Teisel laagripäeval andsime kohaliku rahva meelehääks kontrollkontserdi. Olime meeldivalt üllatunud kohaletulijate suurest arvust ning tegime kummarduse nende keskmisest kõrgemale vanusele. Olgem ausad - koorikoosseis ületas arvuliselt siiski publiku oma... Kui peale kolmekuulist harjutusperioodi detsembri alguses sünnipäevakontsert kätte jõudis, astusime julgelt üles: meie laulud olid rahvuslikud, me ise nägime välja väga rahvuslikud ja hiljem maabusime me täiesti rahvalikus-rahvuslikus kõrtsis, kus me seltsis veel pea hommikutundideni koos jorisesime ja tantsisime. Niisiis oli algus pandud harjumusele üksteise seltsis mõnusalt aega veeta: lobiseda, naljatada, süüa-juua ning tantsida. Ei läinudki kaua, kui selleks avanes järjekordne võimalus - meie armas dirigent Ulrika korraldas oma esimese tõsisema juubeli puhul vägeva kontserdi. Kontserdile järgnes pidulik vastuvõtt koos meeleoluka muusika ning lookas laudadega. Oli see vast pidu! Ulrika juubelile järgneval nädalal toimus Läänemaa taidlejate korraline ühispidu - Vähegi viitsijad - kus me saime järjekordselt koos laulda, süüa ja... oleneb, kes mida viitsis lõpuks teha. Mõni läks koju ära kah. Juba päev hiljem esindas šoti päevadele planeeritud curlingu-võistlusel meie koori koguni kaks segavõistkonda: Sopranid ja Tenorid ning Aldid ja Bassid (või Passid, nagu hiljem olevat ametlikes dokustaatides kirjas olnud). Ja ühed diplomid toodi ka kuulu järgi võistlustelt koju, kuid enamgi veel vahvaid emotsioone, mida ülejäänutele facebooki vahendusel jagati. Inimesed on teatavasti harjumuste orjad. Kui juba nii tihti ja tihedalt oldi harjutud koos olema, siis mõnedele koorliikmetele hakkas tunduma, et tegelikult oleks väga imelik nüüd kuidagi eraldi ja omaette olla. Kuna märtsis planeeritav laager ja aprillis toimuv Malaga reis tundusid jäävat suisa valgusaastate taha, hakkas Marilii kõiki rappa meelitama. Täpsemalt - Marimetsa rappa. Ta koostas selleks arutul hulgal e-kirju, rääkis inimeste ja inglite keeli, proovis mõjutada kõiki üleskutsetega läbi facebooki ning viimati küsis igaühe käest suisa isiklikult, mis sellel või tollel konkreetsel inimesel õieti raba vastu on? Kuna rabas läinuks mõnusalt koos tšillimine veebruarikuus veidi liiga jahedaks, siis pani ta kinni ka Rehe turismitalu, mille saun täiesti õigeaegselt küdema pandi. Nii juhtuski, et üksteist vahvat kammerkoorikut säädsid 25. veebruaril oma varbaninad rabapoole, sihiks keset raba kõrguv vaatetorn. Eelmisel päeval oli küll tuisanud, kuid nagu traditsiooniks saanud, oli Kaido-onu tellinud kammerkoori matkapäevaks suurepärase ilma. Päike paistis, midagi ei sadanud, lumi ei sulanud. Esiti kulges retk üle põldude ja läbi metsa. Sai tee peal arutatud, et kui see nüüd peakski Läänemaa raba olema, ei tea, milline siis mets veel võiks olla? Siiski jäid puud lõpuks madalamaks ning keset kiduraid mände võis üha rohkem silmata uhkelt lehvivat pilliroogu. Ühel hektel asusime rändama kitsal laudteel, millest võis tegelikult südame rahus ka kõrvale astuda, sest tali oli kõik pehmed mättad ning salalaukad tugeva jääkaanega katnud. Hoolega ettevalmistatud rajal võis iga natukese maa tagant leida infotahvleid - näiteks selgus, et noort lauka-alget nimetatakse tegelikult älveseks. Või siis, et üks punast värvi söödav rabamari, kannab nimetust "lillakas". Peeter oli aga teinud hoolikalt kodutööd, hoidnud kõrvad inimeste juttude osas lahti, ning valmistunud vaatetorni juures asuvatel laugastel hoogsate uisupoognate võtmiseks. Kuna nelja ja poolt kilomeetrit oleks uiskudel olnud mõttetu komberdada, siis kandis ta uiske lihtsalt kaasas. Umbes nagu kass poegi. (Ei, mitte hambus). Kui lõpuks tornini jõudsime, siis avanes meile tornitipust hilispärastlõunane vaade lumisele rabale. Täheldasime taamal pinnatuisku, kuid ühtegi loomakest (soorebaseid) ei õnnestunud isegi mitte Kaido-onu kiikriga tabada. Küll aga leidsime vaatetornini jõudes juba eest hulgaliselt homo sapienside esindajaid, vaatlesime teed lürpides ja pirukaid näsides iseendid ja mehed (eriti üks bass) rääkisid jälle törts lorijuttu. Peeter pani endale uisud jalga ja kuigi hoogsad poognad nägid pisut küll lumesahkamisena välja, sai kõik plaanitu ellu viidud ja rabajärvekestel liueldud. Ja Rainis... tema tegi ühe lumeingli. Ta on alles noor ka. Olles küllalt vaatetorni juures mölutanud, asutasime end tagasiteele. Lagedal rabamaastikul oli üpris tuuline, mistõttu rohkem mahajahtunud tegelased hirmsa auruga ja teisi järele ootamata metsa poole tagasi kihutasid. Lõpuks koguneti taas parklas. Üks ekipaaž sööstis küll tagasi linnapoole, kuid enamus vahvaid matkalisi sõitsid Rehe turismitallu. Küllaltki kooskõlastamatult oli kaasa varutud kõiksugu söögi- ja joogikraami, mida oleks tegelikult jätkunud vähemalt kolm korda suurema hulga inimeste ehk kogu koori toitlustamiseks. Aga parem olgu süüa ikka rohkem, kui et puudu tuleb. Nii söödi, joodi, naerdi, mindi sauna ja koju. Muist jäid öö peale, mängisid öötundidel aliast ning tantsisid ikka ka. Rabamatka pidulauast üle jäänud suur kringel söödi ära esmaspäevases proovis. Kammerkoori liikmed ootavad pikisilmi taaskohtumise võimalust. Seda küll, et kohtume ju korraliselt esmaspäeviti ranges tantsu-laulutunnis, kus omavaheline sosistamine ei ole eriti soositud. Vaja oleks ikka puhata ja mängida ka! Kas see võiks juhtuda peatselt toimuval harjutuspäeval, mis päädib pidžaamapeoga? Et millestki tuleb alustada, alustan mootorratturist. Ehk siis, tulin hommikul kl 8 töölt kindla kavatsusega paar tundi enne laagerdamist magada. Selgus, et kõik samamoodi ei arva, nimelt möödus umbes tunni pärast minu aknast erilise mürina ja plärinaga mootorratas - vist eelmises elus äratuskell olnud - ja minu plaan sai kohe poole lühemaks kärbitud. Egas midagi, kui on plaanis minna, tuleb minna.
Teel midagi olulist ei juhtunud. Eriti veel, kui võrrelda Kaivo põneva teekonnaga, mille jooksul ta Kullamaad mitu korda külastas - püsis vist liinil. Taaskord pidin õigest teeotsast mööda kihutama. Kullamaa silt tuleb kuidagi järsku kurvi tagant, kui kohe ei märka, siis on see enne möödas, kui reageerida jõuad. Kohapeal, kui tuttavad autod üles leitud, hakkas kõrva kahtlane vaikus. Tiir ümber Goldenbecki maja teatas, et samas majas tegutsevad perearst ja hambaarst. „Huvitav,” mõtlesin, „kuskohast nad sisse läksid ja praegu hinge ja naeru kinni hoiavad?” Perearsti ust isegi katsusin, hambaarsti oma igaks juhuks mitte. On selge, et ükski mõistlik inimene vabatahtlikult hambaarsti uksest ei sisene. Üllatus number üks oli see, et proov toimus teises kohas. Ei hoidnud keegi hinge kinni, laulsid juba mitu tundi ja täiel häälel. Harjutatavad lood olid varasemast tuttavad, uue koosseisu kõla uudselt mehine, pani kohe ringi vaatama. Ei noh, vanad tegijad kohal ja mõned uuedki seas, mis nii viga laulu harjutada! Üllatus number kaks oli elu sokkides. Siseruumides sokid, õue minekuks võis kingi kasutada. Oleks on küll paha poiss, aga oleks teadnud, oleks ka valmistunud. Pidevalt jahedad jalad tegid häälele teiseks päevaks 1:0 ära. Selle hooaja esimene kontsert Kullamaal oli kirju nagu sügis, kuid kogemused vedasid meid välja. Pole enne märganud, et kogu koor otsustaks apsu täpselt ühtviisi lahendada, nii et see ei tundugi apsuna – selline koostöö väärib kiitust ja näitab, et meil on ühine mõtlemine, hingamine ja vereringe. See oli üllatus number kolm. Õhtusi tutvumis-ja vestlusringe oleme varemgi teinud, aga südaöine tants lõõtspilli saatel oli küll esmakordne ja tegelikult väga vahva. Varsti oleme laia profiiliga laulu- ja tantsukoor! Teise proovipäeva helistikud on läbi aegade madalamad olnud. See ei muuda meie rõõmu koos muusikat teha, parema tulemuse nimel vaeva näha, naljatada ja pisarateni naerda. Iga asi tuleb omal ajal või natuke hiljem. Seekord siis omal ajal, ehk järgmisel kontserdil. P.S Nagu meililistist näha, üritavad kaaslauljad praeguseni Aadama-nimelisi kummituslikke meesisikuid eemale peletada. Aadam-Tuuria jõudis oma tegevusega Mustamäele välja ja võeti pideva öörahu rikkumise eest koos Endel Kellapiga Männi pargis politsei valve alla. Mõnda aega on temast nüüd rahu. Täna, täpselt nädal tagasi, sai rõõmustatud, et ilmateade oli sügavalt eksinud. Aktiivselt sai jälgitud terve nädal erinevaid ilmaennustusi ja tarvitusele tulid kõik „abivahendid“ et tagada meile soodne matkailm. Ennustatud sajuse päeva asemel paistis hoopiski soe päike ja varutud vihmakeebid, ujumisprillid, sõrmevahenahkadega kindad, ujumismütsid jm varustuse võisime maha jätta. Kogunesime kokku lepitud ajaks Paralepa sillale, kus arutasime lauluotsimise tegevuskava. Marsruudi eestvedajateks olid Peep ja Kaido.
Kuigi kokku oli lepitud, et kiiret pole meil kuskile ja võtame kõike rahulikus tempos, selgus juba enne kui väntama suutsime hakata, et meil on juba kiire ja algas kella peale sõit. Läbi metsa sõites oli oluline püsida ühes helistikus ja samal teel. Peale mõningast väntamist jõudsime Paralepa ülemise tuletornini, kus meestel oli meile kena üllatus plaanitud. Kõik me saime sellest vaatamisväärsusest targemaks tänu Kaido poolt esitatud sisukale ja faktitihedale ettekandele. Kuid sellega asi ei piirdunud. Kõigil vabatahtlikel ja mitte südamepuudulikkuse all kannatajatel oli harukordne võimalus ka tuletorni tippu ronida. Nii me siis selle 34m kõrgusele ronimise ette võtsimegi, et oma silmaga veenduda, kas tõesti sealt ülevalt ei paista, kuhu see laul on maetud? Veendudes, et sealt ülevalt seda laulu ikkagi ei leia, võtsime suuna Pullapääle, et tutvuda sealsete vaatamisväärsustega. Igal läbitud kilomeetril teritasime siiski kõrvu, et ometi tuttavat viisi kuulata ja otsitud laul leida. Jõudes Pullapääl Vene tsaari Aleksander III mälestussambani pidime tõdema, et see kord me siiski Oma laulu ei leidnud, kuid lootust siiski ei kaota ja eel seisval kammerkoori juubeliaastal jätkame aktiivseid otsinguid! Ootan juba järgmist aktiivset „Oma laulu“ leidmise üritust. Karin Et kõik ära rääkida, nagu oli, kogunesime hiljem veel Talumehe kõrtsi ränkraskest rattaretkest räsitud kehasid turgutama. Söögi-joogi kõrvale sai räägitud täiesti mitteasjalikku, kuid see eest väga meelelahutuslikku juttu, mida jätkus kohe pikemaks ajaks. Puudutati teemasid nagu unes nähtud Ardo, hobused, eklsemised laulupeol, mida teha problemaatiliste koolnutega jt jahujutte. Väga mõnus oli! Kordame! Anneli Hommikul väikse viigi ääres pükstele viike triikides sain aru et, küll küllale liiga teeb küll. Hädapärase kahe kandi asemele tekkis neid neli. Keegi pidi kõiges selles süüdi olema. Ise olla ei tahtnud, aga kuna sobivat subjekti silme ulatuses ei olnud, siis pusserdasin vaikse nohina saatel, keel asjalikult suu nurgast piilumas kuni viimase hetkeni. Pisaraid ei poetanud, kuigi olin juba telefoni haaramas, et loobuda grupeerunud autopordist, aga kuldsete käte vastu ei saa miski. Eestlasena ma oleks võib-olla isegi nautinud ihuüksindust tühjadel läänemaa teedel.
Nõnda siis, hommikuste viperuste kiuste, jõudsime Lihulasse ja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Rehvid terved, põdrad metsas ja isegi kitsi polnud põõsas passimas. Kõigele lisaks ilmgi ilus. Mis sa ära teed? Mitte midagi pole kiruda. Lihtsalt kohutav. Ostsin letist pudelivee ja maksin üks-viiskümmend vist, selleks et astuda paar sammu ja näha, et vett jagatakse tasuta. Saku läte, jahutatud. Midagigi. Kontserdi paik ja kohast lähtuv miljöö olid suurepärased. "Fantastilised", ütleksid ameeriklased ja mõni labiilne eestlane söandaks öelda "vinged". Ma pole Lihulas kuigi palju käinud. Kunagi ammu paigaldasime kellelegi aknad peatänava äärde, Särtsu baarist edasi. Jaa-jaa. Kummatigi, sellesse baari pole ma jõudnud. Oli üks teine, poodide kõrval teisel korrusel. Seal käisime teismelistena mitmel korral, kuigi kohalikele me eriti ei meeldinud. Nüüd on seal mingi ämeerikan-staff. Nimi ei jäänud meelde ja ei saanud hästi aru, mida see endast kujutab, aga kontinendi nimetus on aknal näha. Kultuurimajas olen ka käinud. Hovery Covery kontserdil - mm, oi aegu ammuseid. Alumiiniumist LAZ sõitis siis seda vahet. Ja veel mingil diskol, millest ma ei mäleta midagi. Olid ajad. Aga linnuse valli põhja rajatud amfiteater on küll väga lahe. Kolosseumiga muidugi ei võrdle, kuid siiski lõi see sellise mõnusa olemise. Meie oma pidu. Privaatne ja intiimne, samas eksponeeriv. Ma arvan, et ainult eestlased oskavad sedasi - jätta mulje vaikselt nohistamisest, aga välja paista lasta kui priiskav poosetus. "Terve vald oli kokku aetud...!" Inimene on karjaloom ja selliseid ühisolemised ning õlatunne teevad rõõmu. Veel, kuniks globaalne hajusküla meid oma nutividinate internetti imeb. Aga ilma wifita ikkagi ei saaks. Taidlejana tuli üle elada ka näpuotsatäis ebameeldivusi (hakkab looma), nagu dirigendi kuivtrenn ujumiseks, mida lihtsalt ei näinud. Ent enamuse lugude puhul see tegelikult probleem ei olnud, sest paljudel lugudel oli saade ja bänd nägi dirigenti. Laulja elementaarseks omaduseks on ju kuulmise olemasolu ja oskus ennast dirigendist mitte häirida lasta. Nats raskem oli, et repertuaaris oli vaid üks laul, milles olid kõrged noodid ja poolkülmade häälepaeltega oli neid madalate nootide otsa ebamugav toota (ühist lahtilaulmist ei olnud ja lauljad ise ka ei hoolinud). Tundsin, et kuigi puhkpill, pole ma siiski pasun, millest vajaliku nuppu pressides õiged helid tulema hakkavad. Kuidagi kriiksusin ära ka selle loo. Ja kontserdi lõpus oleks tahtnud, et nutitelefonis oleks plaksutamise-äpp. Ära ma ei tüdinenud, aga käed väsisid ära. Siiski oli mul hea meel nende üle, kellele me plaksutasime. Natuke tuli nutumaik suhu, kui juba tundus, et nüüd on kõik, ent ei tea kust ilmus vallavanem ja teatas, et tema tahab ka tänada... kõiki... Ma nägin seda diplomi patakat ka, muide. Kummatigi pidid need ilmselt paksude kaantega olema, sest said suhteliselt ruttu otsa. I-le panid minu jaoks täpi lugude vahel ja kohati ka samaaegselt tantsu vihtuvad tantsijad. Ja vihtumine pole nende puhul mingi liialdus. Kes pole Läki Tantsule noorterühma tantsimas näinud, see on ise süüdi. Täpp i-tähe täpil oli minu jaoks lisaks emotsionaalsele tantsule jällegi see sündmuse koht. Oma pidu ja ürgsed juured. Ma peaaegu nägin nende keskel tantsimas murumütse ja punupatse ja mõnel taadil tätoveeringuid näol. Rahvusromantism, mis muud. Kuigi laulupidu, andsid tantsijad minu meelest arvestatava panuse selle õige fiilingu loomiseks. Tänud, Ulrika, et sul on nii lauljaid kui tantsijaid alati käe pärast! Häid, ma mõtlen (teen endale ka pai). See postitus pidi olema tasakaalustuseks naiste tekstidele, aga emantsipeerumisprotsess on jätnud oma kustumatu jälje. Tunded, tunded, ah need tunded... Aga nii on, et põhiliselt ma hindan seda päeva ikkagi mitte mõne poetatud nalja või seiklusliku juhtumi järgi vaid just selle põhjal, mida ma mäletan ennast tundvat sellest päevast. Kultuurist tahaks pigistada ikkagi tunnet, seda ülevust, milleks usume võimelise olema ainult inimese. Ja nagu näha, need tunded loksutasid üles vanu juhtumeid ja tundmuste rägastike, mille olin ajutiselt juba unustada jõudnud. No ei meenu mulle iga päev, kus ma viisteist aastat tagasi aknaid paigaldamas käisin, ega moosisaiad, mida lahke perenaine meile tänutäheks tegi. Kristel:
Eestlased on mõndagi õppinud inglastelt, nimelt rääkima ilmast ja õige ka, sest tundub, et meil on sellest rohkem rääkida – erinevused on suuremad. Kui veel nädal enne pidu lubati Norra ilmaportaalis laupäevaks Läänemaale vihmasadu, siis need pilved hajusid ning päev tuli kuiv ja kuum. Tõtt öelda ei olnud ootused väga kõrged. Meeles on viie aasta tagune laulupidu samas kohas, mille puhul oli läbimõtlemata kohti alates sellest, et Lihula enda väike laululava ei mahuta mingil tingimusel nii suurt esinejate hulka. Seekordsel peol oli lava nagu peab, ning helid kostsid ilmselt Lihula kaugemassegi nurka ära. Mida enam proovipäev edenes, seda rohkem hakkas tunduma, et asjast saab igati asja. Osalejaid oli palju, kõigil omad lood selged ja tantsijate ning muusikutega ühiselt proovi tehes said silutud ka kohad, mis alguses ei klappinud. Ka lapsed pidasid vapralt vastu ja nende helehäälne laul muutus kokku harjutades ühtlaseks. Proovigraafik kujunes nii tihedaks, et kohapeal pakutud supp-leib pidid ootele jääma. Lihulas on viisakas rahvas, meie natüürmort supi, kohvi ja pooliku leivakääruga pidas pingi peal kenasti vastu, kuni ise segakooridega laval olime. Ei ajanud seda seni keegi ümber ega söönud ära ka. Väga tänuväärt oli tasuta vesi, mis ilmselt päästis kogu linnusemäel rassiva seltskonna päikesepistest. Suur puudus oli jäätisest, mis oleks sel palaval päeval rõõmustanud kõiki esinejaid, kel polnud aega proovide vahel poodi lipata. Kontsertosa sujus ladusalt, eriti meeldis segakooride kaunis kõla Ööviiulis ja Tuljakus. Siinkohal veelkord tänu abilistele Pärnu Endla segakoorist. Ise nad ütlesid, et vähesed neist said tulla, siiski oli tunda tubli tuge. Loodame nendega ja karismaatilise Toomas Volliga veelgi kohtuda, nii vastastikuse abistamise korras kui ka muudel põhjustel. Usun, et pidu meeldis ka Lihula rahvale. Nii rahvarohket üritust väikeses kohas just sageli ette ei tule. Õhtu oli ilus. Selles oli palju soojust ja ilusaid emotsioone, see oli väga paljude inimeste suure ühise töö tulemus. Anneli: Viimati käisin laulupeol aastal 1985, mis oli siis vabariiklik laste laulu- ja tantsupidu. Aga nüüd siis jälle, mis siis, et mõnevõrra väiksemal peol. Proovide graafik osutus tõestu uskumatult tihedaks, kuna meie, naised, laulsime nii naiskooride, segakooride kui üldkoori koosseisus. Meeskoor tundus esialgu nii väikesearvuline, et vajanuks ju ka kindlasti abi, aga häälematerjali ja muude sobilike tunnuste puudumise tõttu me sinna appi ei saanud minna ja ega ei kutsutud ka. Ja päike hakkas kütma kohe hommikust peale – oli tõsiselt ilus eestimaine suvepäev. Seepärast oli väga tänuväärne, et vähemalt üks kooriliige oli taibanud kaasa võtta päikesekaitse kreemi, muidu saanuks järgmisel päeval peeglist kedagi keedetud vähki imetleda. Proovides tundus, et ehhh… no ei ole ikka need naiskooride partiid päris selged ja veel tundus, et vist ei laula teised naised päris nii, nagu meie oleme harjunud või õigemini nii, nagu meilt nõutakse. Seepärast jõudsin proovide ajal otsusele, et hoian peo ajal ikka parem omade hulka, muidu kuuleb kõrv veidraid asju ja siis ei tea enam üldse kas ja kuidas laulda. Meie dirigent Ulrika oli kogu kupatuse üldjuht ja lavastaja ning sai seetõttu päev otsa kamandada, korraldada, manitseda, dirigeerida ja tantsijaid juhendada. Ei tea, kuidas ta suudab.Vahepeal kuulsin teda ka tantsurühmale saateks „Oma saart“ laulmas, õnneks sai ta selle töölõigu peatselt pojale üle anda. Kuigi mulle isiklikult meeldiks teda väga lauljana kuulata. Aga teised dirigendid olid ka vahvad. Üks seisis proovi ajal ühendkoorile nii lähedale, et tagumised read teda ei näinudki ning lauldi rohkem jumala juhatamise järgi. Õnneks laulupeo ajaks otsustas ka tema mõistlikule kaugusele taganeda. Teine unetas peo ajal ühed laulu lõpetavad plaksud ära ja siis oli päris kentsakas vaadata, mis nägu ta läks, kui sellest aru sai, sest loo autor oli ka seda nalja pealt vaatamas ja kuulamas. Meie abidirigent Regina dirigeeris oma „Helina“ muidugi perfektselt. Sellisel päeval on väga oluline joomine. Muidugi, joomisega on ikka keeruline ka. Näiteks laulupeo esimese kolmandiku ajal lõppesid toitlustuspuhvetist alkoholivabade jookide varud. Õnneks oli samas kõrval saadaval tasuta värske joogivesi, aga ikkagi. Osad tegelased vist ei leidnudki seda vett üles ja taidlesid juba poolest päevast kahtlaselt kergemeelses tujus ning õllepahnuti saatel ringi. Ja rongkäik! Rongkäik on üks ütlemata tore koht sissejuhatava eufoorilise meeleolu saavutamiseks. Ajad oma plakati püsti, võtad viisijupi üles ja muudkui tatsad. Esimene pealtvaatajate punt, milleni jõudsime, oli päris vait, mistõttu pröökasin ise „Elagu pealtvaatajad!“. Edaspidi kohtasime siiski ontlikke pealtvaatajaid, kes hõiskasid meie koorile nimelise tervituse, mille peale me rõõmsalt vastu huilgasime. Seega jäi mulje, et Lihulas siiski elab veel mõni inimene... Siis oli meil üks vapper kooriõde, kes umbes pooleteist kuu pärast peaks emaks saama. Kuna õhtu edenedes endagi jalad järjest ümmargusemaks muutusid, tekkis kerge mure, et kuidas siis veel tema vastu peab? Aga ta pidas – tema taktikaks sai laulmise vaheaegadel laval istumine. Ja pole ju oluline, mida mõtleb publik, et miks siis laulupeol vahepeal ka täitsa esireas üks naine muudkui istub… kõige olulisem on igast olukorrast ikka eluga väljatulek. Lõpuks sai see väga pikk päev läbi. Laulud kolm korda läbi lauldud, paled õhtupäikese paistel praetud, tänusõnad, õnnitlused ja kingitused ära talutud ning kogu pidu mesipuuga pitseeritud. Paratamatult tekkis mul Lihulas olles ka natuke kurb tunne, et väheneva rahvastikuga piirkonnas ei tea kunagi, kas ikka jätkub lauljaid ja tantsijaid ka tulevasteks aegadeks. Aga ehk ikka! Jep. Ja logo materjaliseerus Läänemaa laulupeo ajaks imeväel õhuliseks bänneriks, millega Kaido ja Arvo rongkäigus ulakalt lehvitasid! Kommentaare tagantvaates, kui bänner varda otsast kuhugi mujale hakkas juba ronima: "Ettevaatust, poisid, teie pesu kaob kohe ära!" Pildi esiplaanilt leiame hoopis meie sõpruskoori, Pärnu segakoor Endla liikmeid :)
Aktiivi aktiivsete kooskäimiste ja üldise logovalimise tulemusena on valmis saanud Haapsalu kammerkoori lõplik logo. Hääletamisel osalesid järgmised variandid: Hääletustulemused olid järgmised: Esitati ka järgmisi arvamusi: Arvestades kommentaaride sisu, (märgitud punaste ringidega), on lõplik logo nr 6, aga sinise kirjaga. SIIN TA ON: Vastuse said ka kõik arupärivad ja kriitilised kommentaarid.
Seetõttu toon veelkord välja mida logo kujutab: logo on inspireeritud veneetisia maskist, mis sümboliseerib elu varjatud ja kirglikku poolt. Mask sümboliseerib ka teatraalsust, kauneid kunste, musta ja valget, maise elu duaalsust. Maski pitsist kude on omakorda seotud Läänemaa pitsimajandusega ja seega siiski . läänemaalik. Muster sarnaneb ka sepisele, sest kui pits on väga naiselik, siis meil on kooris ka kaunid ja mehised mehed. (Ja väga erilised mehed, sest nad tegelevad koorilauluga!) Lisaks tugevusele leidub meie tegevuses ka küllalt teravust. Logo kujundusfailid saavad olema kättesaadavad kontaktide rubriigis. |
AutoridBlogide autoriteks on aktiivsed kooriga seotud inimesed, kellel vähegi midagi öelda on. Arhiiv
October 2018
|