Alustada tuleb sellest, et terve sügisese hooaja valmistusime me väga tähtsaks sündmuseks - nimelt andsime me 3. detsembril 2016 Uuemõisa mõisa valges saalis oma koori kümnenda juubeli puhul kontserdi. Kontserdiks valmistudes käisime juba septembri keskpaigas Kullamaal laagris. Seal sai üksiti harjutada ka ühissöömingut, öiseid saunaretki ja Anti lõõtsalugude taktis hõljumist. Teisel laagripäeval andsime kohaliku rahva meelehääks kontrollkontserdi. Olime meeldivalt üllatunud kohaletulijate suurest arvust ning tegime kummarduse nende keskmisest kõrgemale vanusele. Olgem ausad - koorikoosseis ületas arvuliselt siiski publiku oma... Kui peale kolmekuulist harjutusperioodi detsembri alguses sünnipäevakontsert kätte jõudis, astusime julgelt üles: meie laulud olid rahvuslikud, me ise nägime välja väga rahvuslikud ja hiljem maabusime me täiesti rahvalikus-rahvuslikus kõrtsis, kus me seltsis veel pea hommikutundideni koos jorisesime ja tantsisime. Niisiis oli algus pandud harjumusele üksteise seltsis mõnusalt aega veeta: lobiseda, naljatada, süüa-juua ning tantsida. Ei läinudki kaua, kui selleks avanes järjekordne võimalus - meie armas dirigent Ulrika korraldas oma esimese tõsisema juubeli puhul vägeva kontserdi. Kontserdile järgnes pidulik vastuvõtt koos meeleoluka muusika ning lookas laudadega. Oli see vast pidu! Ulrika juubelile järgneval nädalal toimus Läänemaa taidlejate korraline ühispidu - Vähegi viitsijad - kus me saime järjekordselt koos laulda, süüa ja... oleneb, kes mida viitsis lõpuks teha. Mõni läks koju ära kah. Juba päev hiljem esindas šoti päevadele planeeritud curlingu-võistlusel meie koori koguni kaks segavõistkonda: Sopranid ja Tenorid ning Aldid ja Bassid (või Passid, nagu hiljem olevat ametlikes dokustaatides kirjas olnud). Ja ühed diplomid toodi ka kuulu järgi võistlustelt koju, kuid enamgi veel vahvaid emotsioone, mida ülejäänutele facebooki vahendusel jagati. Inimesed on teatavasti harjumuste orjad. Kui juba nii tihti ja tihedalt oldi harjutud koos olema, siis mõnedele koorliikmetele hakkas tunduma, et tegelikult oleks väga imelik nüüd kuidagi eraldi ja omaette olla. Kuna märtsis planeeritav laager ja aprillis toimuv Malaga reis tundusid jäävat suisa valgusaastate taha, hakkas Marilii kõiki rappa meelitama. Täpsemalt - Marimetsa rappa. Ta koostas selleks arutul hulgal e-kirju, rääkis inimeste ja inglite keeli, proovis mõjutada kõiki üleskutsetega läbi facebooki ning viimati küsis igaühe käest suisa isiklikult, mis sellel või tollel konkreetsel inimesel õieti raba vastu on? Kuna rabas läinuks mõnusalt koos tšillimine veebruarikuus veidi liiga jahedaks, siis pani ta kinni ka Rehe turismitalu, mille saun täiesti õigeaegselt küdema pandi. Nii juhtuski, et üksteist vahvat kammerkoorikut säädsid 25. veebruaril oma varbaninad rabapoole, sihiks keset raba kõrguv vaatetorn. Eelmisel päeval oli küll tuisanud, kuid nagu traditsiooniks saanud, oli Kaido-onu tellinud kammerkoori matkapäevaks suurepärase ilma. Päike paistis, midagi ei sadanud, lumi ei sulanud. Esiti kulges retk üle põldude ja läbi metsa. Sai tee peal arutatud, et kui see nüüd peakski Läänemaa raba olema, ei tea, milline siis mets veel võiks olla? Siiski jäid puud lõpuks madalamaks ning keset kiduraid mände võis üha rohkem silmata uhkelt lehvivat pilliroogu. Ühel hektel asusime rändama kitsal laudteel, millest võis tegelikult südame rahus ka kõrvale astuda, sest tali oli kõik pehmed mättad ning salalaukad tugeva jääkaanega katnud. Hoolega ettevalmistatud rajal võis iga natukese maa tagant leida infotahvleid - näiteks selgus, et noort lauka-alget nimetatakse tegelikult älveseks. Või siis, et üks punast värvi söödav rabamari, kannab nimetust "lillakas". Peeter oli aga teinud hoolikalt kodutööd, hoidnud kõrvad inimeste juttude osas lahti, ning valmistunud vaatetorni juures asuvatel laugastel hoogsate uisupoognate võtmiseks. Kuna nelja ja poolt kilomeetrit oleks uiskudel olnud mõttetu komberdada, siis kandis ta uiske lihtsalt kaasas. Umbes nagu kass poegi. (Ei, mitte hambus). Kui lõpuks tornini jõudsime, siis avanes meile tornitipust hilispärastlõunane vaade lumisele rabale. Täheldasime taamal pinnatuisku, kuid ühtegi loomakest (soorebaseid) ei õnnestunud isegi mitte Kaido-onu kiikriga tabada. Küll aga leidsime vaatetornini jõudes juba eest hulgaliselt homo sapienside esindajaid, vaatlesime teed lürpides ja pirukaid näsides iseendid ja mehed (eriti üks bass) rääkisid jälle törts lorijuttu. Peeter pani endale uisud jalga ja kuigi hoogsad poognad nägid pisut küll lumesahkamisena välja, sai kõik plaanitu ellu viidud ja rabajärvekestel liueldud. Ja Rainis... tema tegi ühe lumeingli. Ta on alles noor ka. Olles küllalt vaatetorni juures mölutanud, asutasime end tagasiteele. Lagedal rabamaastikul oli üpris tuuline, mistõttu rohkem mahajahtunud tegelased hirmsa auruga ja teisi järele ootamata metsa poole tagasi kihutasid. Lõpuks koguneti taas parklas. Üks ekipaaž sööstis küll tagasi linnapoole, kuid enamus vahvaid matkalisi sõitsid Rehe turismitallu. Küllaltki kooskõlastamatult oli kaasa varutud kõiksugu söögi- ja joogikraami, mida oleks tegelikult jätkunud vähemalt kolm korda suurema hulga inimeste ehk kogu koori toitlustamiseks. Aga parem olgu süüa ikka rohkem, kui et puudu tuleb. Nii söödi, joodi, naerdi, mindi sauna ja koju. Muist jäid öö peale, mängisid öötundidel aliast ning tantsisid ikka ka. Rabamatka pidulauast üle jäänud suur kringel söödi ära esmaspäevases proovis. Kammerkoori liikmed ootavad pikisilmi taaskohtumise võimalust. Seda küll, et kohtume ju korraliselt esmaspäeviti ranges tantsu-laulutunnis, kus omavaheline sosistamine ei ole eriti soositud. Vaja oleks ikka puhata ja mängida ka! Kas see võiks juhtuda peatselt toimuval harjutuspäeval, mis päädib pidžaamapeoga? |
AutoridBlogide autoriteks on aktiivsed kooriga seotud inimesed, kellel vähegi midagi öelda on. Arhiiv
October 2018
|