Täna, täpselt nädal tagasi, sai rõõmustatud, et ilmateade oli sügavalt eksinud. Aktiivselt sai jälgitud terve nädal erinevaid ilmaennustusi ja tarvitusele tulid kõik „abivahendid“ et tagada meile soodne matkailm. Ennustatud sajuse päeva asemel paistis hoopiski soe päike ja varutud vihmakeebid, ujumisprillid, sõrmevahenahkadega kindad, ujumismütsid jm varustuse võisime maha jätta. Kogunesime kokku lepitud ajaks Paralepa sillale, kus arutasime lauluotsimise tegevuskava. Marsruudi eestvedajateks olid Peep ja Kaido.
Kuigi kokku oli lepitud, et kiiret pole meil kuskile ja võtame kõike rahulikus tempos, selgus juba enne kui väntama suutsime hakata, et meil on juba kiire ja algas kella peale sõit. Läbi metsa sõites oli oluline püsida ühes helistikus ja samal teel. Peale mõningast väntamist jõudsime Paralepa ülemise tuletornini, kus meestel oli meile kena üllatus plaanitud. Kõik me saime sellest vaatamisväärsusest targemaks tänu Kaido poolt esitatud sisukale ja faktitihedale ettekandele. Kuid sellega asi ei piirdunud. Kõigil vabatahtlikel ja mitte südamepuudulikkuse all kannatajatel oli harukordne võimalus ka tuletorni tippu ronida. Nii me siis selle 34m kõrgusele ronimise ette võtsimegi, et oma silmaga veenduda, kas tõesti sealt ülevalt ei paista, kuhu see laul on maetud? Veendudes, et sealt ülevalt seda laulu ikkagi ei leia, võtsime suuna Pullapääle, et tutvuda sealsete vaatamisväärsustega. Igal läbitud kilomeetril teritasime siiski kõrvu, et ometi tuttavat viisi kuulata ja otsitud laul leida. Jõudes Pullapääl Vene tsaari Aleksander III mälestussambani pidime tõdema, et see kord me siiski Oma laulu ei leidnud, kuid lootust siiski ei kaota ja eel seisval kammerkoori juubeliaastal jätkame aktiivseid otsinguid! Ootan juba järgmist aktiivset „Oma laulu“ leidmise üritust. Karin Et kõik ära rääkida, nagu oli, kogunesime hiljem veel Talumehe kõrtsi ränkraskest rattaretkest räsitud kehasid turgutama. Söögi-joogi kõrvale sai räägitud täiesti mitteasjalikku, kuid see eest väga meelelahutuslikku juttu, mida jätkus kohe pikemaks ajaks. Puudutati teemasid nagu unes nähtud Ardo, hobused, eklsemised laulupeol, mida teha problemaatiliste koolnutega jt jahujutte. Väga mõnus oli! Kordame! Anneli Hommikul väikse viigi ääres pükstele viike triikides sain aru et, küll küllale liiga teeb küll. Hädapärase kahe kandi asemele tekkis neid neli. Keegi pidi kõiges selles süüdi olema. Ise olla ei tahtnud, aga kuna sobivat subjekti silme ulatuses ei olnud, siis pusserdasin vaikse nohina saatel, keel asjalikult suu nurgast piilumas kuni viimase hetkeni. Pisaraid ei poetanud, kuigi olin juba telefoni haaramas, et loobuda grupeerunud autopordist, aga kuldsete käte vastu ei saa miski. Eestlasena ma oleks võib-olla isegi nautinud ihuüksindust tühjadel läänemaa teedel.
Nõnda siis, hommikuste viperuste kiuste, jõudsime Lihulasse ja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Rehvid terved, põdrad metsas ja isegi kitsi polnud põõsas passimas. Kõigele lisaks ilmgi ilus. Mis sa ära teed? Mitte midagi pole kiruda. Lihtsalt kohutav. Ostsin letist pudelivee ja maksin üks-viiskümmend vist, selleks et astuda paar sammu ja näha, et vett jagatakse tasuta. Saku läte, jahutatud. Midagigi. Kontserdi paik ja kohast lähtuv miljöö olid suurepärased. "Fantastilised", ütleksid ameeriklased ja mõni labiilne eestlane söandaks öelda "vinged". Ma pole Lihulas kuigi palju käinud. Kunagi ammu paigaldasime kellelegi aknad peatänava äärde, Särtsu baarist edasi. Jaa-jaa. Kummatigi, sellesse baari pole ma jõudnud. Oli üks teine, poodide kõrval teisel korrusel. Seal käisime teismelistena mitmel korral, kuigi kohalikele me eriti ei meeldinud. Nüüd on seal mingi ämeerikan-staff. Nimi ei jäänud meelde ja ei saanud hästi aru, mida see endast kujutab, aga kontinendi nimetus on aknal näha. Kultuurimajas olen ka käinud. Hovery Covery kontserdil - mm, oi aegu ammuseid. Alumiiniumist LAZ sõitis siis seda vahet. Ja veel mingil diskol, millest ma ei mäleta midagi. Olid ajad. Aga linnuse valli põhja rajatud amfiteater on küll väga lahe. Kolosseumiga muidugi ei võrdle, kuid siiski lõi see sellise mõnusa olemise. Meie oma pidu. Privaatne ja intiimne, samas eksponeeriv. Ma arvan, et ainult eestlased oskavad sedasi - jätta mulje vaikselt nohistamisest, aga välja paista lasta kui priiskav poosetus. "Terve vald oli kokku aetud...!" Inimene on karjaloom ja selliseid ühisolemised ning õlatunne teevad rõõmu. Veel, kuniks globaalne hajusküla meid oma nutividinate internetti imeb. Aga ilma wifita ikkagi ei saaks. Taidlejana tuli üle elada ka näpuotsatäis ebameeldivusi (hakkab looma), nagu dirigendi kuivtrenn ujumiseks, mida lihtsalt ei näinud. Ent enamuse lugude puhul see tegelikult probleem ei olnud, sest paljudel lugudel oli saade ja bänd nägi dirigenti. Laulja elementaarseks omaduseks on ju kuulmise olemasolu ja oskus ennast dirigendist mitte häirida lasta. Nats raskem oli, et repertuaaris oli vaid üks laul, milles olid kõrged noodid ja poolkülmade häälepaeltega oli neid madalate nootide otsa ebamugav toota (ühist lahtilaulmist ei olnud ja lauljad ise ka ei hoolinud). Tundsin, et kuigi puhkpill, pole ma siiski pasun, millest vajaliku nuppu pressides õiged helid tulema hakkavad. Kuidagi kriiksusin ära ka selle loo. Ja kontserdi lõpus oleks tahtnud, et nutitelefonis oleks plaksutamise-äpp. Ära ma ei tüdinenud, aga käed väsisid ära. Siiski oli mul hea meel nende üle, kellele me plaksutasime. Natuke tuli nutumaik suhu, kui juba tundus, et nüüd on kõik, ent ei tea kust ilmus vallavanem ja teatas, et tema tahab ka tänada... kõiki... Ma nägin seda diplomi patakat ka, muide. Kummatigi pidid need ilmselt paksude kaantega olema, sest said suhteliselt ruttu otsa. I-le panid minu jaoks täpi lugude vahel ja kohati ka samaaegselt tantsu vihtuvad tantsijad. Ja vihtumine pole nende puhul mingi liialdus. Kes pole Läki Tantsule noorterühma tantsimas näinud, see on ise süüdi. Täpp i-tähe täpil oli minu jaoks lisaks emotsionaalsele tantsule jällegi see sündmuse koht. Oma pidu ja ürgsed juured. Ma peaaegu nägin nende keskel tantsimas murumütse ja punupatse ja mõnel taadil tätoveeringuid näol. Rahvusromantism, mis muud. Kuigi laulupidu, andsid tantsijad minu meelest arvestatava panuse selle õige fiilingu loomiseks. Tänud, Ulrika, et sul on nii lauljaid kui tantsijaid alati käe pärast! Häid, ma mõtlen (teen endale ka pai). See postitus pidi olema tasakaalustuseks naiste tekstidele, aga emantsipeerumisprotsess on jätnud oma kustumatu jälje. Tunded, tunded, ah need tunded... Aga nii on, et põhiliselt ma hindan seda päeva ikkagi mitte mõne poetatud nalja või seiklusliku juhtumi järgi vaid just selle põhjal, mida ma mäletan ennast tundvat sellest päevast. Kultuurist tahaks pigistada ikkagi tunnet, seda ülevust, milleks usume võimelise olema ainult inimese. Ja nagu näha, need tunded loksutasid üles vanu juhtumeid ja tundmuste rägastike, mille olin ajutiselt juba unustada jõudnud. No ei meenu mulle iga päev, kus ma viisteist aastat tagasi aknaid paigaldamas käisin, ega moosisaiad, mida lahke perenaine meile tänutäheks tegi. |
AutoridBlogide autoriteks on aktiivsed kooriga seotud inimesed, kellel vähegi midagi öelda on. Arhiiv
October 2018
|