Hommikul väikse viigi ääres pükstele viike triikides sain aru et, küll küllale liiga teeb küll. Hädapärase kahe kandi asemele tekkis neid neli. Keegi pidi kõiges selles süüdi olema. Ise olla ei tahtnud, aga kuna sobivat subjekti silme ulatuses ei olnud, siis pusserdasin vaikse nohina saatel, keel asjalikult suu nurgast piilumas kuni viimase hetkeni. Pisaraid ei poetanud, kuigi olin juba telefoni haaramas, et loobuda grupeerunud autopordist, aga kuldsete käte vastu ei saa miski. Eestlasena ma oleks võib-olla isegi nautinud ihuüksindust tühjadel läänemaa teedel.
Nõnda siis, hommikuste viperuste kiuste, jõudsime Lihulasse ja ilma igasuguste vahejuhtumiteta. Rehvid terved, põdrad metsas ja isegi kitsi polnud põõsas passimas. Kõigele lisaks ilmgi ilus. Mis sa ära teed? Mitte midagi pole kiruda. Lihtsalt kohutav. Ostsin letist pudelivee ja maksin üks-viiskümmend vist, selleks et astuda paar sammu ja näha, et vett jagatakse tasuta. Saku läte, jahutatud. Midagigi. Kontserdi paik ja kohast lähtuv miljöö olid suurepärased. "Fantastilised", ütleksid ameeriklased ja mõni labiilne eestlane söandaks öelda "vinged". Ma pole Lihulas kuigi palju käinud. Kunagi ammu paigaldasime kellelegi aknad peatänava äärde, Särtsu baarist edasi. Jaa-jaa. Kummatigi, sellesse baari pole ma jõudnud. Oli üks teine, poodide kõrval teisel korrusel. Seal käisime teismelistena mitmel korral, kuigi kohalikele me eriti ei meeldinud. Nüüd on seal mingi ämeerikan-staff. Nimi ei jäänud meelde ja ei saanud hästi aru, mida see endast kujutab, aga kontinendi nimetus on aknal näha. Kultuurimajas olen ka käinud. Hovery Covery kontserdil - mm, oi aegu ammuseid. Alumiiniumist LAZ sõitis siis seda vahet. Ja veel mingil diskol, millest ma ei mäleta midagi. Olid ajad. Aga linnuse valli põhja rajatud amfiteater on küll väga lahe. Kolosseumiga muidugi ei võrdle, kuid siiski lõi see sellise mõnusa olemise. Meie oma pidu. Privaatne ja intiimne, samas eksponeeriv. Ma arvan, et ainult eestlased oskavad sedasi - jätta mulje vaikselt nohistamisest, aga välja paista lasta kui priiskav poosetus. "Terve vald oli kokku aetud...!" Inimene on karjaloom ja selliseid ühisolemised ning õlatunne teevad rõõmu. Veel, kuniks globaalne hajusküla meid oma nutividinate internetti imeb. Aga ilma wifita ikkagi ei saaks. Taidlejana tuli üle elada ka näpuotsatäis ebameeldivusi (hakkab looma), nagu dirigendi kuivtrenn ujumiseks, mida lihtsalt ei näinud. Ent enamuse lugude puhul see tegelikult probleem ei olnud, sest paljudel lugudel oli saade ja bänd nägi dirigenti. Laulja elementaarseks omaduseks on ju kuulmise olemasolu ja oskus ennast dirigendist mitte häirida lasta. Nats raskem oli, et repertuaaris oli vaid üks laul, milles olid kõrged noodid ja poolkülmade häälepaeltega oli neid madalate nootide otsa ebamugav toota (ühist lahtilaulmist ei olnud ja lauljad ise ka ei hoolinud). Tundsin, et kuigi puhkpill, pole ma siiski pasun, millest vajaliku nuppu pressides õiged helid tulema hakkavad. Kuidagi kriiksusin ära ka selle loo. Ja kontserdi lõpus oleks tahtnud, et nutitelefonis oleks plaksutamise-äpp. Ära ma ei tüdinenud, aga käed väsisid ära. Siiski oli mul hea meel nende üle, kellele me plaksutasime. Natuke tuli nutumaik suhu, kui juba tundus, et nüüd on kõik, ent ei tea kust ilmus vallavanem ja teatas, et tema tahab ka tänada... kõiki... Ma nägin seda diplomi patakat ka, muide. Kummatigi pidid need ilmselt paksude kaantega olema, sest said suhteliselt ruttu otsa. I-le panid minu jaoks täpi lugude vahel ja kohati ka samaaegselt tantsu vihtuvad tantsijad. Ja vihtumine pole nende puhul mingi liialdus. Kes pole Läki Tantsule noorterühma tantsimas näinud, see on ise süüdi. Täpp i-tähe täpil oli minu jaoks lisaks emotsionaalsele tantsule jällegi see sündmuse koht. Oma pidu ja ürgsed juured. Ma peaaegu nägin nende keskel tantsimas murumütse ja punupatse ja mõnel taadil tätoveeringuid näol. Rahvusromantism, mis muud. Kuigi laulupidu, andsid tantsijad minu meelest arvestatava panuse selle õige fiilingu loomiseks. Tänud, Ulrika, et sul on nii lauljaid kui tantsijaid alati käe pärast! Häid, ma mõtlen (teen endale ka pai). See postitus pidi olema tasakaalustuseks naiste tekstidele, aga emantsipeerumisprotsess on jätnud oma kustumatu jälje. Tunded, tunded, ah need tunded... Aga nii on, et põhiliselt ma hindan seda päeva ikkagi mitte mõne poetatud nalja või seiklusliku juhtumi järgi vaid just selle põhjal, mida ma mäletan ennast tundvat sellest päevast. Kultuurist tahaks pigistada ikkagi tunnet, seda ülevust, milleks usume võimelise olema ainult inimese. Ja nagu näha, need tunded loksutasid üles vanu juhtumeid ja tundmuste rägastike, mille olin ajutiselt juba unustada jõudnud. No ei meenu mulle iga päev, kus ma viisteist aastat tagasi aknaid paigaldamas käisin, ega moosisaiad, mida lahke perenaine meile tänutäheks tegi. Comments are closed.
|
AutoridBlogide autoriteks on aktiivsed kooriga seotud inimesed, kellel vähegi midagi öelda on. Arhiiv
October 2018
|