Kristel:
Eestlased on mõndagi õppinud inglastelt, nimelt rääkima ilmast ja õige ka, sest tundub, et meil on sellest rohkem rääkida – erinevused on suuremad. Kui veel nädal enne pidu lubati Norra ilmaportaalis laupäevaks Läänemaale vihmasadu, siis need pilved hajusid ning päev tuli kuiv ja kuum. Tõtt öelda ei olnud ootused väga kõrged. Meeles on viie aasta tagune laulupidu samas kohas, mille puhul oli läbimõtlemata kohti alates sellest, et Lihula enda väike laululava ei mahuta mingil tingimusel nii suurt esinejate hulka. Seekordsel peol oli lava nagu peab, ning helid kostsid ilmselt Lihula kaugemassegi nurka ära. Mida enam proovipäev edenes, seda rohkem hakkas tunduma, et asjast saab igati asja. Osalejaid oli palju, kõigil omad lood selged ja tantsijate ning muusikutega ühiselt proovi tehes said silutud ka kohad, mis alguses ei klappinud. Ka lapsed pidasid vapralt vastu ja nende helehäälne laul muutus kokku harjutades ühtlaseks. Proovigraafik kujunes nii tihedaks, et kohapeal pakutud supp-leib pidid ootele jääma. Lihulas on viisakas rahvas, meie natüürmort supi, kohvi ja pooliku leivakääruga pidas pingi peal kenasti vastu, kuni ise segakooridega laval olime. Ei ajanud seda seni keegi ümber ega söönud ära ka. Väga tänuväärt oli tasuta vesi, mis ilmselt päästis kogu linnusemäel rassiva seltskonna päikesepistest. Suur puudus oli jäätisest, mis oleks sel palaval päeval rõõmustanud kõiki esinejaid, kel polnud aega proovide vahel poodi lipata. Kontsertosa sujus ladusalt, eriti meeldis segakooride kaunis kõla Ööviiulis ja Tuljakus. Siinkohal veelkord tänu abilistele Pärnu Endla segakoorist. Ise nad ütlesid, et vähesed neist said tulla, siiski oli tunda tubli tuge. Loodame nendega ja karismaatilise Toomas Volliga veelgi kohtuda, nii vastastikuse abistamise korras kui ka muudel põhjustel. Usun, et pidu meeldis ka Lihula rahvale. Nii rahvarohket üritust väikeses kohas just sageli ette ei tule. Õhtu oli ilus. Selles oli palju soojust ja ilusaid emotsioone, see oli väga paljude inimeste suure ühise töö tulemus. Anneli: Viimati käisin laulupeol aastal 1985, mis oli siis vabariiklik laste laulu- ja tantsupidu. Aga nüüd siis jälle, mis siis, et mõnevõrra väiksemal peol. Proovide graafik osutus tõestu uskumatult tihedaks, kuna meie, naised, laulsime nii naiskooride, segakooride kui üldkoori koosseisus. Meeskoor tundus esialgu nii väikesearvuline, et vajanuks ju ka kindlasti abi, aga häälematerjali ja muude sobilike tunnuste puudumise tõttu me sinna appi ei saanud minna ja ega ei kutsutud ka. Ja päike hakkas kütma kohe hommikust peale – oli tõsiselt ilus eestimaine suvepäev. Seepärast oli väga tänuväärne, et vähemalt üks kooriliige oli taibanud kaasa võtta päikesekaitse kreemi, muidu saanuks järgmisel päeval peeglist kedagi keedetud vähki imetleda. Proovides tundus, et ehhh… no ei ole ikka need naiskooride partiid päris selged ja veel tundus, et vist ei laula teised naised päris nii, nagu meie oleme harjunud või õigemini nii, nagu meilt nõutakse. Seepärast jõudsin proovide ajal otsusele, et hoian peo ajal ikka parem omade hulka, muidu kuuleb kõrv veidraid asju ja siis ei tea enam üldse kas ja kuidas laulda. Meie dirigent Ulrika oli kogu kupatuse üldjuht ja lavastaja ning sai seetõttu päev otsa kamandada, korraldada, manitseda, dirigeerida ja tantsijaid juhendada. Ei tea, kuidas ta suudab.Vahepeal kuulsin teda ka tantsurühmale saateks „Oma saart“ laulmas, õnneks sai ta selle töölõigu peatselt pojale üle anda. Kuigi mulle isiklikult meeldiks teda väga lauljana kuulata. Aga teised dirigendid olid ka vahvad. Üks seisis proovi ajal ühendkoorile nii lähedale, et tagumised read teda ei näinudki ning lauldi rohkem jumala juhatamise järgi. Õnneks laulupeo ajaks otsustas ka tema mõistlikule kaugusele taganeda. Teine unetas peo ajal ühed laulu lõpetavad plaksud ära ja siis oli päris kentsakas vaadata, mis nägu ta läks, kui sellest aru sai, sest loo autor oli ka seda nalja pealt vaatamas ja kuulamas. Meie abidirigent Regina dirigeeris oma „Helina“ muidugi perfektselt. Sellisel päeval on väga oluline joomine. Muidugi, joomisega on ikka keeruline ka. Näiteks laulupeo esimese kolmandiku ajal lõppesid toitlustuspuhvetist alkoholivabade jookide varud. Õnneks oli samas kõrval saadaval tasuta värske joogivesi, aga ikkagi. Osad tegelased vist ei leidnudki seda vett üles ja taidlesid juba poolest päevast kahtlaselt kergemeelses tujus ning õllepahnuti saatel ringi. Ja rongkäik! Rongkäik on üks ütlemata tore koht sissejuhatava eufoorilise meeleolu saavutamiseks. Ajad oma plakati püsti, võtad viisijupi üles ja muudkui tatsad. Esimene pealtvaatajate punt, milleni jõudsime, oli päris vait, mistõttu pröökasin ise „Elagu pealtvaatajad!“. Edaspidi kohtasime siiski ontlikke pealtvaatajaid, kes hõiskasid meie koorile nimelise tervituse, mille peale me rõõmsalt vastu huilgasime. Seega jäi mulje, et Lihulas siiski elab veel mõni inimene... Siis oli meil üks vapper kooriõde, kes umbes pooleteist kuu pärast peaks emaks saama. Kuna õhtu edenedes endagi jalad järjest ümmargusemaks muutusid, tekkis kerge mure, et kuidas siis veel tema vastu peab? Aga ta pidas – tema taktikaks sai laulmise vaheaegadel laval istumine. Ja pole ju oluline, mida mõtleb publik, et miks siis laulupeol vahepeal ka täitsa esireas üks naine muudkui istub… kõige olulisem on igast olukorrast ikka eluga väljatulek. Lõpuks sai see väga pikk päev läbi. Laulud kolm korda läbi lauldud, paled õhtupäikese paistel praetud, tänusõnad, õnnitlused ja kingitused ära talutud ning kogu pidu mesipuuga pitseeritud. Paratamatult tekkis mul Lihulas olles ka natuke kurb tunne, et väheneva rahvastikuga piirkonnas ei tea kunagi, kas ikka jätkub lauljaid ja tantsijaid ka tulevasteks aegadeks. Aga ehk ikka! Comments are closed.
|
AutoridBlogide autoriteks on aktiivsed kooriga seotud inimesed, kellel vähegi midagi öelda on. Arhiiv
October 2018
|